Kasiino Viiol

Eesti kipub Põhjamaade Las Vegaseks

Kultuurkapitali tegevdirektor
Avo Viiol käis mängupõrgutes riigi rahaga meelt lahutamas.

Vahetult enne iseseisvusaastapäeva šokeeris Avo Viiol avalikkust oma puhtsüdamliku ülestunnistusega, et on varastanud Kultuurkapitali arvetelt aastate jooksul kaheksa miljonit krooni ja kõik kasiinodes maha mänginud.

Šokeeritud kultuuriminister Signe Kivi esitas tagasiastumispalve. Loovinimesed on vapustatud, Kultuurkapitali aade määritud, õnnemängurist Viiol vahi all.

Samas ei tasu imestada, sest ainuüksi Tallinnas on 50 mängusaali, kus üle tuhande mänguautomaadi ja poolsada lauda.

Eestimaal on mängusaale 122, mänguautomaate mitu tuhat. Mängukirge saab üles kütta igas maakonnakeskuses, lisaks on 7 mängusaali laevadel. Märkimisväärne on mängukohtade arv Narvas, kõige rohkem mänguautomaate elanike kohta on aga Tartus.

Tulus kasiinoäri

Esimesed õnnemängurid Eestis pidid 1980. aastail läbi ajama paari mänguautomaadiga räpases keldris või garaažis. Raha võeti kilekotiga kaasa ja turvajaks olid oma rusikad. Samal ajal kogusid hoogu sõrmkübaraga petumängud turuväravates.

Kasiinoäri majandusharuna sai tuule tiibadesse 1990ndate algul. Hasartmängumaksu seadusega murti 1996. aastal džungliseadused ja riik hakkas jõuliselt kasiinosid maksustama.

Tänases Eestis annavad tooni elegantsed mängusaalid ja sametised ruletilauad, kus rikkad ja ilusad turvameeste valve all adrenaliini koguvad ning raha õnnemängu panustavad.

Eestis tegutseb praegu 15 kasiinofirmat aastakäibega üle 700 mln krooni, põhiosa on Eesti kapitali kontrolli all. 11 kasiinofirmat on ühinenud Eesti Hasartmängude Korraldajate Liitu (EHKL), mis ühendab 86% kasiinoturust.

“Hasart on inimese põhiloomuses, seda ei saa olematuks teha. Hasartmängud on meelelahutustööstuse üsna oluline ja traditsiooniline valdkond kogu maailmas,” ütleb EHKLi direktor Tõnis Rüütel, nähes kasiinoturismi arendamises suurt perspektiivi.

Aastas riigile sada miljonit

Meie kasiinoäri kõige pöörasema projekti kohaselt on tahetud muuta Naissaart Las Vegaseks – rahvusvaheliseks mängupõrguks, kus kogu maailma turistid raha keerutavad. Sest põhjanaabritel soomlastel on ju vaid üks kasiino ja rootslastel liiga mängijavaenulikud seadused…

“See on ideoloogiliste ja poliitiliste valikute küsimus, kuidas kasiinomajandust edasi arendada,” selgitab Rüütel. “Praegu on Eestis kasiino-operaatorite tegutsemine rangelt reglementeeritud ja aastatega pole mängukohti oluliselt juurde tulnud, tunduvalt on aga paranenud kvaliteet.”

Vaieldamatu turuliider on praegu 278 mln kroonise aastakäibega Olympic Casino Group, kelle kõige suurem mängusaal on Tallinnas Park Hotellis. Suurem tegija on ka MC Kasiinod ehk Monte Carlo kasiinogrupp.

Olulised mängukohad on Tallinnas Astoria Palace, Pärnus Miraaž ja Tartus Atlantis. Tõsi küll, kui tänavu 1. aprillist tõsteti järsult hasartmängumaksu, läks Atlantis kinni, samuti lõpetas Tallinnas tegutsemise SAS Radissoni kasiino.

1. aprillist peavad kasiinoomanikud iga mänguautomaadi eest maksma kuus 5000 krooni, mängulaua kuumaks on 15 000. Samas maksab üks kaasaegne mänguautomaat ligi 170 000. Et seadusega peab omanikul olema ühes kohas vähemalt 8 mänguautomaati, läheb hasartmängumaksuks iga kuu minimaalselt 40 000 krooni, suuremad tegijad panevad letti pool miljonit kuus.

Tänavu peaks riik saama 146 mln krooni hasartmängumaksu, millest finantseeritakse sotsiaal-, tervishoiu-, haridus- ja kultuuriprogramme. Tööd saab kasiinoärides üle Eesti umbes 1300 inimest. Kui lisada turvateenused ja toitlustamine, on tööhõive kordades suurem.

“Kui hasartmängumaks ei laeku, nagu planeeritud, kannatab just kõige haavatavam, sotsiaalosa, sest raha läheb mitmesuguste sotsiaalprogrammide kaudu nii puuetega inimestele kui kultuuriprogrammidele. Näiteks väga suures osas kunstimuuseumi ehituseks,” selgitab Tõnis Rüütel.

Osav suli või mängusõltlane?

EHKLi direktor Tõnis Rüütel kahtleb, kas Avo Viioli raha ikka kadus õnnemängudes.

Rüütel on välja arvutanud, et 8 mln krooni kaotamiseks peab inimene mängima maha vähemalt 8000 krooni päevas ja seda iga päev alates 1999. aastast.

“Viiol teenis enamiku raha mängides tagasi, ta pidi kümnetes kordades rohkem mängima, et nulli minna,” arutleb Tõnis Rüütel. “Ehk on raha lihtsalt kõrvaldatud?”

“Füüsiliselt oleks see võimalik, aga mees teenis enamiku raha mängides tagasi, ta pidi kümnetes kordades rohkem mängima, et nulli minna,” arutleb Rüütel. “Ehk on see raha lihtsalt kõrvaldatud?”

“Kui Viiol mängis tõesti patoloogiliselt, siis on see raha, mis ta kasiinole sisse tõi, ju juudaseeklid,” kommenteerib Rüütel.

“Kasiinod ise poleks seda iialgi soosinud. See on meeletu löök tervele majandusvaldkonnale ja kõik ühe mängija pärast!

Kuigi, ma olen kindel, ka Viiol ise on praegu väga õnnetu.”

“Mõned panevad kasiinodes mängu sadu tuhandeid kroone minutis,” kinnitab üks kogenud mängur, kes nime öelda ei taha. Viiolit teab ta kui sagedast kundet. “Väga intelligentne, vaikne, räägib mitut võõrkeelt.”

Mõistus peab pähe jääma, muidu käivitub enesehävitamisinstinkt, mängurahaks ei tohi rohkem arvestada kui 1/10 oma alalisest sissetulekust, hoiatavad kogenud mängurid.

EHKL teeb koostööd ka Wismari haiglaga, kus ravitakse mängusõltuvusega patsiente.

Õnnemäng teeb kõikvõimsaks

Psühholoog Voldemar Kolga arvates tekitab õnnemäng kõikvõimsuse tunde, sest väga lihtsalt võid saada väga palju. Tema sõnul on tegemist tagasiminekuga lapsepõlve: “Imik saab ka emalt süüa ilma midagi tegemata. Taoline jumaliku lapse kihk on igas inimeses, kuid kõigil ei löö välja,” seletab Kolga mänguri psühholoogiat.

“Sõltlased on tavaelus targad inimesed, nagu Avo Viiol-gi, kel on kadestama panev CV. Kuid teatavates tingimustes muutus ta lapsikuks.”

Kolga sõnul nägi ta oma kõikvõimsusele lootvaid inimesi Monte Carlos käies. “Mehed istusid automaatide taga ja püüdsid paberile kirja panna kindlaid süsteeme, ainult neile nähtavaid seaduspärasusi, millega masinat üle lüüa.”

Anonüümsete Mängurite (AM) tugirühma liige räägib, et mängurlus on samasugune sõltuvushaigus nagu alkoholism või narkomaania.

“Kõige hullem on sõltlasele üksi jäämine. Haigusest vabanemiseks on vaja sõpru, perekonda, tugirühma. Raskeim seejuures on enesele sõltuvust tunnistada. Arvatakse, et mängurid on kergemeelsed ja vastutuseta inimesed. Tegelikult kannatavad nad ööpäev läbi ja tunnevad end süüdi, kuid “ei” öelda ei suuda.”

AM on ainukese mängurite tugirühmana Eestis ligi pool aastat Wismari haigla keldriruumis koos käinud. Kohtutakse igal pühapäeval kell kümme. ühe seltsi liikme sõnul on oodatud kõik, kes probleemi all kannatavad. Printsiibid on sarnased Anonüümsete Alkohoolikutega.

“Tõeliselt mõistab mängurit vaid teine mängur. Psühholoogil, kes ise pole sõltuvuses olnud, on raske mõista, ta saab kätte anda vaid teeraja.”

AMi liige hoiatab, et Eestis võib olla mängusõltlasi 20 000–30 000. “Meil on väga palju alkohoolikuid, kuid vähesed neist otsivad lahendust. Sama lugu on mänguritega. Probleem on uus, aga tõsine, kuid ühiskond seda ei tunnista.”

Tugirühmas tegeldakse vaimse töö ja eneseanalüüsiga. Suurema osa mänguritest on sõltuvuseni viinud stress. Kasiino on koht, kus pakutakse lõõgastust, kuid lahkudes on taskud tühjad.

Psühholoog Voldemar Kolga meelest on mängurlus peenemat sorti sõltuvus, mis mõeldud kõrgema intellektiga inimeste püüdmiseks. Eestlane pole Kolga sõnul loomult sõltuvusse langeja. “Olukord võib aga muutuda elukvaliteedi paranedes. Kui raha tuleb kergemini kätte, pole kahju seda maha mängida.”

Ise mängid, ise vastutad

Olympic Casino turundus- ja müügijuht Marje Braunbrücki sõnul on paikade vahel suured erinevused ja kindlasti ei saa iga mängukohta veel kasiinoks nimetada.

Braunbrücki sõnul teadvustatakse vaid kasiinode ühte poolt, kuid miks mitte võtta eeskuju Soome ainsast RAY-kasiinost, kus jooksevad kirjad, mis teavitavad pidevalt, et mängides toetad lapsi ja kultuuri.

Eesti kasiinodesse tullakse üksi ja seltskonniti üliõpilasest multimiljonärini välja. Enamasti on külastajad mehed, kuigi naiste osakaal on viimasel ajal kasvanud, räägib Braunbrück klientidest.

Olympic Casino turundus- ja müügijuhi sõnul juhinduvad nemad lasvegaslikust stiilist, lisaks mänguvõimalusele on avatud baar ja käib meelelahutusprogramm.

Kasiinos mängides rahalisi piiranguid pole. “Mõnele on 50 krooni suur raha, teisele pole 5000 mõtlemapanev summa. Küll on igal kasiinolaual konkreetne miinimum- ja maksimumpanus, mida ühel mänguväljal korraga mängu panna,” ütleb Braunbrück.

“Aeg-ajalt on sellest juttu meedias ja ka meie koduleheküljel, nii et suurem osa inimesi ikka teab, mis ohud hasartmängudega kaasnevad,“ räägib Braunbrück.

Turundusjuht rõhutab, et Avo Viioli juhtum on ikkagi mehe enese süü, kasiinosid süüdistada ei saa.

Viioli juhtum tõi taas esile mängupõrgute sõltlaste probleemi.

Teine esile kerkinud probleem on kõikvõimalikud lõdva kontrolliga fondid ja sihtasutused, kust libisevad läbi mitmemiljonised rahavood, ahvatledes kodanikke riigivargusele.

Interneti kasiino on läbipaistev

Kui seni võis tekkida küsimus, kui palju varastatud rahast maha mängiti ja kui palju on kuskil kivi all peidus, siis internetis mängimise korral on see valgemast valgem.