Kasiino toetab Kultuurkapitali
Kasiinost leitud kunstimuuseum.
Päevaleht; 2004-04-15.
Ühel veebruariööl poos end Tallinna Siselinna kalmistul üles 30-aastane hasartmängur Rein. Kaheksa aastat kestnud mängusõltuvuse jooksul oli ta põletanud kasiinodes ligi miljon krooni, võttes võlgu oma perelt ja tuttavatelt.
See traagiline lugu, millest kirjutas möödunud nädalal Eesti Ekspress, ei ole kahjuks midagi ebatavalist. Eestis on hinnanguliselt ligi 25 000 hasartmängusõltlast ning mängukirest laastatud sõltlased on varemgi endalt elu võtnud. Või trellide taha sattunud, nagu kultuurkapitali eksjuht.
Eestis tegutseb kokku 109 kasiinot – mõnes linnas pole raamatupoodigi, küll aga mängupõrgu. Ja siinne hasartmängupoliitika on liberaalsemaid Euroopas. Suurbritannias ja Prantsusmaal peavad kasiinokülastajad uksel esitama isikuttõendava dokumendi, Eestis mitte. Suurbritannia mängukohtades tohib maksimaalne võit olla kuni 25 naela (600 krooni), Eestis sellist piirangut pole. Ja teadagi – mida suurematele summadele mängitakse, seda rohkem kasvab kirg.
Isegi liberaalsusega hiilgavas USA-s tohib kasiinot pidada vaid üksikutes piirkondades, Eestis aga puudub kohalikel omavalitsustel sisuliselt õiguslik alus kasiino avamist keelata. Kui Tartu linn keeldus paari aasta eest ühele kasiinole loa andmisest, kaevati linnavalitsus kohtusse. Õigus jäi kasiinole, sest "paberid olid ju korras".
Riigile on selline laissez-faire poliitika muidugi mugav. Hasartmängumaks – tänavu laekub seda 190 miljonit krooni – on hea sissetulekuallikas. Tuleval aastal valmib uus kunstimuuseum, mis kokku läheb maksma 700 miljonit krooni. Suurem osa sellest rahast – 560 miljonit – tuleb hasartmängumaksust. Muuseumi ehitamiseks võetakse kuni 2013. aastani laenu, mis makstakse tagasi kasiinodes põletatud summade abil. Ehk kunstimuuseum, Eesti rahva ammune unistus, on justkui maast leitud! Mis sest, et tegelikult on muuseumi vundamendiks Reinu-suguste sõltlaste ja nende lähedaste hävitatud elud.
Tõsi, enamik Euroopa riike kulutab sarnaselt Eestiga hasartmängumaksust laekuva raha heategevuslikele ja kultuuriprojektidele. Kuid Eesti puhul on küüniline, et sellest finantseeritakse ülimalt pikaajalisi kinnisvaraprojekte. Mis tähendab, et kui mõni valitsus otsustaks enne 2013. aastat, mil lõpeb kunstimuuseumi laenu tagasimaksmine, hakata mängupõrgute arvu piirama, seisaks ta küsimuse ees – kust leida see ligi 50 miljonit, mis aastas makseks ja intressideks kulub?
Ehk on seegi üks põhjusi, miks on rahandusministeeriumis juba kaks aastat tulutult seisnud seaduseelnõu, mis toonuks Eesti hasartmängundusse veidigi rangema regulatsiooni – näiteks nõude kasiinokülastajate isiku tuvastamiseks ja ülempiiri mängukohtade võidusummadele.
Eesti Kultuurkapitali eelarve 2009.
Kinnitatud Eesti Kultuurkapitali nõukogus 23.veebruaril 2009 a.
2009. a. 2008. a.
(tuhandetes kroonides) eelarve eelarve
--------------------------------------------------------------------
1 TULUD 358 443,0 451 214,4
1.1 Alkoholi- ja tubakaaktsiisist 3,5 % 151 900,0 149 450,0
1.2 Hasartmängumaksust 46 % 196 420,0 290 720,0
1.3 Tulu vara paigutusest 5 000,0 5 000,0
1.4 Tulu muust majandustegevusest 0 0
1.5 Annetused ja pärandused 500,0 5 000,0
1.6 Eelmiste perioodide ületulev reserv 4 623,0 1 044,4